Monday, October 17, 2011

Tahaks olla kõike korraga

Nägin eluvõimalusi enda ees hargnevat nagu juturaamatu haljast viigipuud. Iga oksa tipus kutsus ja ahvatles mind imetore tulevikupilt nagu lihav tumepunane viigimari. Üks mari tähendas meest, õnnelikku kodu ja lapsi, teine luuletajakuulsust, kolmas sädelevat õppejõu karjääri, neljas oli Ee Gee, hämmastavalt võimekas toimetaja, kaugemal terendasid Euroopa-, Aafrika- ja Lõuna-Ameerika-reise tõotavad marjad, edasi mari, mis tähistas Constantini, Socratest, Attilat ja veel tervet kampa veidrate nimede ja ebatavaliste ametitega armukesi, olümpiavõistkonna tšempionitiitlit, ning nende taga kõrgemal oli veel palju marju, mille tähendust mu silm ei seletanud. Ma nägin end istumas selle puu hargnemiskohal ja tundsin, et suren nälga, sest ei suuda otsustada, millise marja ma valin. Ihaldasin neist viimset kui ühte, kuid üheainsa eelistamine tähendanuks kõigist teistest ilmajäämist, ning kuni ma seal istusin ja kõhklesin, hakkasid küpsed marjad kortsu ja mustaks tõmbuma ning kukkusid üksteise järel mu jalge ette maha.

Kui küsiti, kelleks mina tahan saada, vastasin ma, et ei tea.
"Oh, küllap te teate," lausus fotograaf.
"Ta tahab," lausus Jay Cee tabavalt, "olla kõike korraga."


I can never read all the books I want; I can never be all the people I want and live all the lives I want. I can never train myself in all the skills I want. And what do I want? I want to live and feel all the shades, tones and variations of mental and physical experience possible in life. And I am horribly limited.


Katkendid Sylvia Plathi romaanist "Klaaskuppel"/"The bell jar". 

No comments:

Post a Comment